Armastus või narkootikum?

Kumba eelistada, kas armastust või narkootikume? Tundub igati ebatavaline või isegi ebaproportsionaalne võrdlus, kuid teen seda siiski. Austraalia neuropsühhoterapeut Dr. Trisha Stratford ütles SBS News telesaates, et kui inimene on armunud ja armastab kedagi, siis saab tema ajutegevust võrrelda selle inimese omaga, kes on tarbinud heroiini. Dr. Stratford tegeleb neuroteadusega, mis uurib närvisüsteemi, selle anatoomiat, füsioloogiat, biokeemiat ja molekulaarbioloogiat ning nende seoseid käitumise ja õppimisega  ning seda, kuidas me tajume meid ümbritsevat keskkonda (vt. Vikipeedia). Minugi jaoks oli see täiesti uus, kuid väga huvitav avastus.

Kuidas aga on siis selline võrdlus asjakohane? Tavaliselt kutsutakse narkootikumideks aineid, mida inimesed kasutavad joobe või naudingu saamiseks, aga mis on seadusega keelatud ning tervisele ohtlikud. Kui tarbitakse narkootikume, siis tuntakse end ülihästi - meeleolu on üleolev ja suurepärane. Hiljem, kui narkootikumi mõju nõrgeneb, hakkab ka kaduma ülihea olemine, millele järgneb järsk meeleolu langus, võiks isegi öelda, et väga halb olemine (''pohmelus''). Esmaarmunud tunnevad end samuti üliõnnelikena ja neil on samuti väga hea olla. Kuniks aga saabub esimene tülitsemine ja seoses sellega meeleolu langus. Seega on neid kahte võimalik omavahel võrrelda ja neid saab võrrelda ameerika mägedes ülesse ja alla sõitmisega ehk kord on kõik enesetundega hästi ning kord jällegi halvasti. Teadjad ja kogenenumad teavad, et elu ongi üks ameerika mägedes ülesse ja alla sõitmine - kord tõustakse, kord langetakse; tõusule järgneb mõõn ja mõõnale jällegi tõus. Mõlemal juhul ollakse küll õnnelikud aga selle eest makstakse erinevat hinda. Tülitsemise käigus on inimestel võimalik areneda ja ennast tundma õppida, kuidas rasketes situatsioonides käitutakse, kuidas kriisile reageeritakse ja siis pärast analüüsida, mida sellest situatsioonist õpiti. Narkootikumid on aga meelepete, millest igaüks pelgalt kergesti sitatsiooni üle analüüsides lahti ei saa. Lisaks rikastub keegi narkootiliste ainete tarbivate inimese arvelt. Huvitav, kas narkomaan kunagi mõtleb, et kes sõidab kallima autoga või kes elab ilusamas majas, kas tema või diiler? Arvan, et ei mõtle ja arvan, et kui narkootikumid on võimust võtnud, siis selle tarbijale on üsna ükskõik, mis teised arvavad või mis autoga keegi sõidab. ''Pläru'' või ''laksu'' kätte saamine on olulisem. Sarnaseid näiteid olen kasutanud noortega töötamisel ja nedega vestlemisel, lootes et ehk nad mõtlevad enne kui käes narkootiliste ainete järele sirutavad. Aga nagu öeldakse, igaüks peab õppima oma vigadest. Saab ka õppida teiste vigadest, kuid tahes või tahtamata kipub olema inimese loomuses, et igaüks peab tegema oma vead, selleks et mõista, kumb on parem, kas narkootikum või armastus. Noor aga ei hakka narkootikume tarbima niisama, selleks on tal enamasti alati mõni sisemine vaimne/psühholoogiline põhjus. Seega on noore jaoks oluline tema lähivõrgustiku igakülgne toetus ja armastus ja mitte ainult siis kui on juba probleemid käes, vaid elukestev pikaajaline armastus ja toetus.     

Kristlane ja palgamõrtsukas

Minult on Rootsis tihti küsitud, et kas ma usun millessegi? Arvatavasti sellepärast, kuna mu töökohtades võib kohata nii uskumatuid islamiusulisi kui ka kristlasi. Kui minult küsitakse, siis ennast tutvustan ma alati kui kristlast. Olen ise endale selle tee kunagi valinud. Lapsena mind ei ristitud, kuid ma ise otsustasin noore täiskasvanuna, et ma soovin olla ristitud, ühtlasi käisin ka leeris. Uskumise koha pealt ma ei ole selline, kes sooviks teisi mingisugusesse usku värvata või neid veenda, et nad peavad Jumalat uskuma. Usk minu jaoks on minu enda püha asi - midagi sellist, mida tean vaid mina ja Jumal; teistele ma ei soovi sellest enamasti midagi rääkida. Kuid kindlasti paari oma mõtet olen ma jaganud  kõigiga, kes on minult uskumise või usu teemal midagi küsinud. Nimelt, ma ei ei usu, et Jumal kõigutab jalgu pilve peal ja ütleb kellelegi, mida ta peab tegema. Siinkohal sarnaneb minu uskumus Augustinuse omale, sest tema õpetustes polnud jumal objektiivne reaalsus, vaid vaimulik kohalolek minateadvuse keerukates sügavustes. See arusaam oli Augustinusel ühine mitte ainult Platoni või Plotinosega, vaid ka budistide, hinduistide ja šamaanidega (vt Vikipeedia). Selline mõttemaailm, kus usutakse ühte ainsasse füüsilisse jumalusse, jääb pigem ekstremistlikku maailma ja on minu jaoks täiesti välistatud.
Ma usun ka sellesse, et iga inimene, kes ütleb, et ta ei usu mitte millessegi, ei tea tegelikult, et see päris nii ei ole. Iga inimene usub kindlasti millessegi, see lihtsalt on nii, sest ilma uskumiseta oleks selle inimese eksistents suure küsimärgi all - teda lihtsalt ei oleks. Ka palgamõrtsukas usub millessegi. Suure tõenäosusega mitte jumalasse, kuid kasvõi näiteks sellesse, et tema teeb inimkonnas ''puhastustööd'', selleks et teistel ''normaalsetel'' inimestel oleks hea olla. Suhteliselt relatiivseks jääb siinkohal kindlasti see, et kuidas keegi tõlgendab ''normaalsust''. Katoliku kiriku pühak A. Thomas'e õpetuste kohaselt seisneb inimese lõplik õnn tema kõrgeima omaduse ehk mõistuse kasutamises, mis kätkeb inimeses endas ja ka jumala nägemist. Kristlase jaoks võib-olla on ''normaalsus'' tolereerimine ja abistamine läbi Jumala usu ja armu aga palgamõrtsuka jaoks probleemse inimese kõrvaldamist. Seega kõik inimesed, seal hulgas nii kristlane kui ka palgamõrtsukas, usuvad alati millessegi.

Pagulaspoliitika või kaasaegne inimkaubandus?

Seekordses blogipostituses ma keskendun pagulapoliitikale ja sellega seonduvale problemaatikale.  Etteruttavalt juba ütlen, et hirmu ei pea tundma, et mu jutt väga poliitiliseks  või teaduslikuks läheb. Räägin asjadest, mida ise olen kogenud või kuulnud ja oma arutlen pagulaspoliitika küsimuste üle, mis minu arvates väärivad muutmist või lihtsalt kajastamist.
Maailm on muutunud. Tänapäeval räägitakse moodsast kaasaegsest sõjast, kuhu on kaasatud küberrünnakud. Kas praegust pagulaskriisi Euroopas võib siis kutsuda kaasaegseks inimkaubanduseks? Siinkohal ei räägi ma vaid ülerahvastatud kummipaatidest, mis Kreeka või Itaalia rannikule jõuavad, vaid Lääne maailma pagulaspoliitikast, keskendudes kõige enam Rootsi omale. Loomulikult arvan ma, et pagulasele peab tagama inimväärse elu, st. tal peab olema elukoht kus elada, tal peab olema süüa, integreerumise kohapealt on ka väga oluline keeleõpe, lastele on vajalik kooli haridus, neil peab olema võimalus tervishoiule. Lisaks on vajalik ja sotsiaalsete oskuste õpetamine, selleks et nad oma eluga uuel maal hakkama saaksid. Samas tekib aga küsimus, kas pagulasele peab tagama koheselt sama elustandardi nagu on seda kohalikul, kes oma elu heaolu nimel aastaid vaeva näinud? Kõigile Iphone'd ja Macid? Kõigile koheselt oma korterid ja firmamärgiga riided? Siinkohal ma kindlasti ei väida, et see kõigiga nii on, kuigi tänavapildis võib vahel selline mulje jääda. Lihtsalt küsimus on selles, et kui palju ja millises ulatuses pagulast tuleb aidata?

Olen siin pagulastelt kuulnud, et põgenike rändele aitavad väga palju kaasa smugeldajad. Nende juttude põhjal on mulle jäänud mulje, et nad nagu lausa värbavad endale ''kliente'', kes ülimalt suure summa maksaksid, sest Euroopas on palju parem kui nende maal, seal makstakse toetusi, saab elukoha ja olen kuulnud, et mõned vist räägivad lausa, et igaüks saab siin endale auto. Ühesõnaga Euroopa on täielik taevamanna, kuna tasub oma ''kliente'' smugeldada. Nii pea, kui kummipaadi täis rahvast on üle mere smugeldatud, ei ole need inimesed enam nende mure, sest nende rahapaun on selleks ajaks kõvasti suuremaks paisunud. Euroopasse kohale jõudes, saabub oma kodumaalt põgenenule samuti arusaam, missugune on tegelikkus ja, et smugeldajad on neile valetanud. Mul on paari pagulaslapsega olnud probleeme, kes nõuavad endale midagi, mida noortekodu neile pakkuda ei saa ja seda on neile ka öelnud. Sellele on järgnenud intriigid, vaidlemised, nõudmised ja ka märatsemisi, kus asjad lendavad ja kallist elektroonikat lõhutakse. Loomulikult ei ole see tähendanud neile lastele seda, et nad saavad, mida nad tahavad aga palju pisaraid ja närvirakke on kindlasti kulunud nii pagulasnoortekodu personalil kui noortel endal. Hiljem olen aru saanud ja kuulnud, et sellist käitumist on tihitpeale põhjustanud taas smugeldajate lubadused ja õpetused. Tuleb välja, et neile on õpetatud, et kui nad ei saa seda, mida nad tahavad, siis tuleb rohkem ja tungivamalt nõuda, siis lõpuks nad ikkagi saavad seda, mida on tahtnud. Töö nende noortega ei ole seega olnud sugugi kerge - on psühholoogiliselt raske, see vajab järjepidevust ja enesekindlust. Mitte sellepärast, et nad on pagulased, vaid sellepärast, et kõik need noored on indiviidid ja need noored, kellega mina töötan on ühtlasi ka teisme eas ja vajavad palju toetust ning tähelepanu ning lisaks kultuuri sulandumisele on vaja aidata neil mõista reaalsust, kuidas asjad tegelikult toimivad, mitte nii nagu neile smugeldajad on lubanud. Neil noortel ei ole siin Rootsis praktiliselt kedagi. Pagulaskeskuse noortekodu näol ongi neil nö. pere ehk teisiõnu personal ja teised noortekodus elavad noored, kes on nende perekonnaks.

Miks ma arvan, et näiteks Rootsi pagulaspoliitika on kaasaegne inimkaubandus ja selline poliitika aitab kaasa kaasaegsele inimkaubandusele? Protsess käib nii, et kui pagulane saabub esimesse Euroopa riiki, siis ta peab end politseis/piiriametis registreerima. Kõik pagulased seda loomulikult ei tee, kuna nad soovivad edasi liikuda mõnda neile meelepärasesse riiki. Nii nad siis näiteks tulevad Rootsi. Põhjus seisneb tihti selles, et neil on Rootsis juba mõni pereliige või sugulane või nad lihtsalt peavad Rootsit enda jaoks atraktiivseks riigiks. Kui nad on vastuvõtukeskuses registreeritud ja kontrollitud (arstlik kontroll, taustakontroll jms), siis nad peaksid eeldatavasti mõneks päevaks vastuvõtukeskusesse peavarjule jääma. Seal saavad nad süüa, end pesta, puhtad riided või kui vaja siis omi riideid pesta. Seejärel saadetakse vähemalt saatjata pagulaslapsed/-noored kas perekodudesse või noortekodudesse, vastavalt sellele, kus vaba kohta on. Olen kuulnud erinevaid jutte mitmetest erinevatest allikatest, et saatjata pagulaslapse kohamaksumus on suurusjärgus 250-550 EUR öö-päevas. Siinkohal rõhutan, et mitte kuus vaid öö-päevas! Tavaliselt ei ole pagulasnoortekodus mitte vähem kui 5 kohta, kuid on kohti, kus elab 10 ja isegi 25 noort. Vaja teha mõned lihtsad matemaatilised korrutused, selleks et mõista missugused röögatud summad selles valdkonnas liiguvad. Selle raha maksab ettevõttele komuun ehk KOV/LV, pagulased ise saavad toetust migratsiooniametist, mis on suurusjärgus 75 EUR kuus. Sellest kõigest mõtlemine ja kirjutamine tekitab minus vastakaid tundeid. Kas seda raha, mida saavad pagulaskeskused, ei ole kuidagi palju? Või tõesti peab see olema nii, sest nii palju ka kulub? Vastuseid mul kahjuks nendele küsimustele ei ole ja edasisi uuringuid, mis kuuldusi kinnitaks, ma samuti teinud ei ole. Seega kõik need on mitteametlikud andmed. Aga vastakad tunded tekivad siiski, sest kui mõelda, et kui see tõesti nii on, siis kas see peab nii olema ja kas tõesti peab pagulastega tegelemine olema äri, kus kasu saavad kohalikud ettevõtted? Kuhu on kadunud eetilisuse taju ja kas selline pagulaspoliitika on ikka inimlik? Need on mõtted ja küsimused mis mul peas aeg-ajalt ikka ja jälle tekivad.

Rootsis on hakatud samuti nüüdseks päris palju selle üle arutama, et kas Rootsi saab enam sellise migratsioonilainega hakkama, kuna nii suur migratsioonilaine ohustab riigi majandust. Erakond Rootsi Demokraadid on algatanud liikumise, kus nad kutsuvad elanikkonda ülesse rahvahääletusel osalema ehk siis soovitakse kokku saada piisavalt palju allkirju, selleks et praegune pagulaspoliitika uuesti rahvahääletusele saada. Oma lendlehes, mis mu postkasti potsatas, teatavad nad, et nende arvates Rootsi enam ei saa migratsioonilainega hakkama. Nad väidavad, et juhul kui Rootsi senise pagulaspoliitikaga jätkab, siis see viib riigi katastroofi äärele. Nad on hirmul, et selline poliitika viib süsteemi kollapsini. Nende arvates on absoluutselt vajalik tuua hetke pagulaspoliitika rahvahääletusele. Minagi usun, et süsteem vajab muutmist ja eelkõige olen arvamusel, pagulasi võetaks kui abivajajaid mitte kui produkti ja ärimudelit, kelle pealt üüratuid kasumeid teenida.

Kui kaua ja palju võtta pagulasi vastu? Olen arvamusel, et kõikidel riikidel on teatud taluvuslävi, kui palju nad suudavad immigrante vastu võtta. Mina usun, et Rootsil on taluvuslävi kohe saabumas või tegelikult juba kohal. Üheks põhjuseks, miks ma nii arvan, on see et Rootsis on järsult kasvanud pagulaskeskuste süütamine. Näiteks süütamisähvardus Pajalas, süütamiskatse Oskarshamnis, põleng Danderydis, mida õnnestus kustutada ja kahjusid sai taastada, siis ka näiteks Onsalas, kus aga terve maja põles maha - need on vaid mõned üksikud näited. STV (Rootsi Televisioon) andmetel põlesid (kas siis süüdati või sai tuli alguse mõnel teisel põhjusel) Rootsis ajavahemikul 23. märts kuni 18. oktoober 14 pagulaskeskust. Vahepeal oli märgata ka tendentsi, kus põlesid just uued või peagi avatavad pagulaskeskused. Sotsioloogi vaatevinklist võetuna julgen väita, et see peegeldab ühiskonna taluvuspiiri ja et selle ühiskonna elanikud ei suuda enam igapäeva elus muudatustega kaasa minna. Justnimelt, ei olda valmis veelgi suuremateks muutusteks, sest inimesed, kes tulevad Euroopasse teisest kultuuri- ja keeleruumist toovad endaga kaasa palju muutusi. Isegi kui nad on nõus Euroopas integreeruma, ei kao nende enda keel ja kultuur nende endi mäludest ja seega ka nendele omasest kultuurilistest käitumismallidest. Usun, et kui nad soovivad, siis nad küll on võimelised adapteeruma ja uusi oskusi õppima aga nende enda kultuurile omane käitumine ei kao kuskile.

Toetudes eelneval kirjutatule, arvan et viga on süsteemis, mis teeb teatud riigid pagulaste jaoks atraktiivseteks ja mõned teised riigid jällegi mitte. Arvan, et viga ei ole pagulastes, kes soovivad sõja eest põgeneda ja sõna otseses mõttes elada, mitte surra. Kõige suuremad probleemi alged asuvad loomulikult riikides, kus asuvad kriisikolded ja kust inimesed paremat elu lähevad otsima, seades nii ohtu oma ja ka tihti oma pereliikmete elu. Kui Euroopas suudaks iga riik kas siis koostöös teiste riikidega või üsinda välja töötata süsteemi, mis suudaks aidata tõeliselt neid, kelle elu on oma kodumaal ohus, siis ei oleks meil ühiskonnas ka arutelusid, et kas ja kui palju pagulasi me peaksime vastu võtma. Kuidas oleks võimalik nii, et pagulastele ei tunduks ja ei pakutaks Euroopa riike, sh eriti Rootsit ja Saksamaad, kui atraktiivset ''pagulaspaketti'', mis on nagu turismituusik, kuhu kuuluvad ühed või teised hüved? Kuidas oleks võimalik mugavuspagulasi eristada tõelistest abivajavatest pagulastest? Kuidas oleks võimalik peatada smugeldajate ärisid ja nende valesid? Kas Lääneriigid ise ei peaks samuti üle vaatama oma pagulaspoliitikad? Küsimusi on mul palju aga lahendusi välja pakkuda paraku mitte.

Minu seekordses postituses on palju küsimusi, kuid vähe vastuseid. Vastuste leidmine ei olnudki minu peamisi eesmärke. Pigem soovisin rääkida sellest, mis olen kuulnud, näinud või kogenud. Võib-olla on see postitus ka mõnele lugejale üldhariv ja mõtlema panev, nii nagu on minu kogemused mind mõtlema pannud. Mida arvad aga sina lugeja? Kommenteeri julgesti!    

Töökoht ja bürokraatia Rootsis

Olen siin tööotsingutel. Praegu on seis selline, et olen endale kaks töökohta saanud. Kahes kohas saan töötata selle tõttu, et need mõlemad on osa ajaga, tunnitasulised ja graafiku alusel. Rootsis on nimelt selline tööõigus, mis võmaldab palgata inimesi tööle tunnitasulistena (nö. vajaduspõhiselt, lisatööjõuna). Olen sellise töökorraldusega hetkel rahul. See annab mulle rohkem võimalusi ise oma aega planeerida ja ka Rootsi sotsiaaltöö valdkonda tundma õppida. Olen saanud endale ise valida, millal saan tööl olla ja millal mitte - keegi ettekirjutusi ja nõudmisi mulle selles suhtes esitada ei saa.  Miinus on selle asja juures see, et tööandja ei pea garantreerima, et tal on sulle iga nädal kogu aeg tööd pakkuda. Õnneks on aga juhtunud nii, et kahe koha peale kokku on mul 25-45 töötundi nädalas. See tähendab minu jaoks seda, et mõni nädal olen rohkem tööl, mõni nädal vähem ja ka seda, et kui novembris Eestisse nädalaks tulen, siis selleks nädalaks ma endale töötunde lihtsalt ei võta. Graafiku lepin tavaliselt kokku umbes 2-3 nädalat ette. Tihti võib juhtuda aga seda, et kus tööandjal võib tunnitasulist töötajat (ehk ''timmis'' nagu mind siin kutsutakse) rohkem vaja kui graafikus kokku lepitud ja siis mulle helistatakse, et kas ma saan näiteks samal päeval või järgmisel päeval tööle minna või varem alustada kui varem kokku lepitud. Homme näiteks alustan 3 tundi varem ja tööpäev on 10 tundi jutti. Kaks päeva olen selle eest aga järjest vaba olnud. 

Olen mõelnud, et sooviksin töötata sotsiaaltöötajana kui ametnikuna linnavalituses. Samas aga mul hetkel puuduvad vastavad paberid ja teadmised Rootsi sotsiaalõigusest. Seda viga annab muidugi parandada, kui õppida umbes pool aastat või aastat mõne ülikooli juures Rootsi sosiaalõigust. Lisaks olen saatnud oma dokumendid Rootsi kõrg- ja ülikoolide nõukogusse, kes hindavad mu diplomid ära ja annavad siis teada, kas ma olen Rootsi mõistes ''socionom'' (sotsiaaltöötaja-ametnik) või ''beteendevetare'' (käitumisteadlane). Kui olen õigesti aru saanud, siis linnavalituses töötamiseks peab mul olema esimene variant ehk ''socionom''. Kui oma dokumendid aga vastavasse institutsiooni augustis saatsin, sain teate, et hindamine võtab aega umbes 6-9 kuud. Bürokraatiamasin Rootsis töötab seega täistuuridel. Minu meelest ikka väga pikk aeg paberite hindamiseks... Lisaks pean järgmisel nädalal minema tegema rootsi keele testi, selleks et mul oleks ette näidata paber, et ma oskan rootsi keelt :). Sellest, et ma räägin rootsi keelt juba aastast 1999, lihtsalt ei piisa :). Ma arvan, et närin selle bürokraatia masina aja jooksul läbi. Eks siis otsustan, kas ja missugune töö oleks minu jaoks parim. Isegi kui otsustan, et LV ametnikust sotsiaaltöötajana ma siiski tööd ei saa või, et ma seda tööd ikkagi teha ei taha, on dokumentide korda ajamine vajalik kas või selleks, kui soovin siin end mõnes ülikoolis täiendada. 

Millege ma siis hetkel tegelen? Üks koht, kus töötan on noorte LSS-boende, mis tähendab elukohta erivajadusega isikutele. Selles elavad tunde-elu problemaatikaga noored. Mina töötan hetkel seal vaid tüdrukutega. Teine koht, kus tööl olen on Rootsi saatjata saabuvad pagulaslapsed/-noored. Selles kohas elavad ainult noormehed. Mõlemas kohas on tööülesandeks noorte toetamine ja juhendamine nende igapäevastes tegemistes. Minu jaoks tähendab see psühholoogilist (sh ka sotsiaalpsühholoogilist) ja pedagoogilist toetust ning nõustamist. Need institutsioonid funktsioneerivad nii nagu tavalised kodud. Noored käivad koolis, vahel peavad minema arsti juurde (siis on neil vaja sinna saatjat), sisustatakse nende vaba aega, õpetatakse igpäeva rutiinist kinni pidamist (kui on õiguseid siis on ka kindlasti igal ühel oma kohustused).  Pagulasnoortega olen isegi näiteks teinud koduseid koolitöid rootsi keeles. Tööd pagulastega jätkub siin Rootsis hetkel küllaldaselt. Arvatakse, et Rootsi võtab sellel aastal vastu umbes 30 000 saatjata riiki saabuvat last. Väga suur arv. Vastutus nende laste ees lasub kommuunil (ehk meie mõistes maakonnal, KOV'il), kelle ülesandeks on pandud nende laste lõimumine ühiskonda. Neile peab jätkuma koolikohti, elukohti, neile peab olema korraldatud igakülgne kättesaadav tervishoid, keeleõpe jpm. 

  

Minu kogemustest Rootsis

Esimest korda Rootsis olin ma siis, kui olin... mhm... ei mäletagi, vist 12. aastane. Tegemist oli võistlustantsu grupi ja minu esimese välisreisiga. Ette võeti üks parajalt pikk bussiringreis, tagasi mindi Poola ja Saksamaa kaudu. Mäletan, et käisime siis Stockholmi Eesti majas, kus sai üks väike etteaste koos peotantsuringi kaaslastega tehtud. Usun, et Stockholmi Eesti majja lähen ma taas, sest FB'd lugedes või ka Rootsi Eestlaste Liidu kodulehte külastades avastasin, et nad on väga aktiivsed ja huvitav oleks mõnel nende üritusel osaleda.

Koht, kus ma aga praegu Rootsis elan on Västerås ja on mulle samuti tuttav. Esimest korda tulin siia aastal 1999. Olin äsja lõpetanud gümnaasiumi ja otsustasin keele õppimise eesmärgiga suunduda Rootsi au'pairina tööle. Lausa tööviisa suure templi/kleepeka sain passi, sest EL'ist ja vabast tööliikumisest ei olnud siis veel juttugi. Elasin siis Rootsis aasta aega. Hiljem olen siin pidevalt käinud kas külas või tööreisidel. 

Rootsi aastal 1999 oli minu jaoks hoopis teistsugune kui ta on praegu, nii nagu Eesti ei ole enam sama. Mäletan, kuidas mind püüti siis õpetada kasutama moppi. Naljakas oli natukene, kuid kuulasin kannatliku ja vaikse eestlasena instrueerimise otsast lõpuni. Hiljem sain aru, et rootslastel oli ettekujutus stagnaaja Eestist, kus põrandaid pesti maas küürutades ja lapiga, sellepärast ka selline juhendamine. Mopid olid selleks ajaks Eestisse aga jõudnud. Samas, infoliikumine siis ei olnud ka veel nii kiire kui praegu ja kus need rootslased pididki teadma, mida ma tean ja oskan või mida mitte. 

Kindlasti oli siis minu jaoks ka uusi asju, millest ei olnud varem midagi kuulnud. Üks ehedamaid, millega ka tänapäeval välismaalaseid ''hirmutada'' saab on surströmming ehk hapusilk või hapendatud räim. Mõtlesin, et kuidas seda kõige paremini kirjeldada ja leidsin, et Vikipeedias on väga hästi, lühidalt ja detailselt sellest kirjutatud. Öeldud on, et hapusilku säilitatakse hapendatuna. Puhastatud kalad soolatakse, pannakse avatud anumasse ning lastakse räimel hapneda enda ensüümide toimel, mis koos bakteritega moodustavad kala sahhariididest umbes sama tugeva lõhnaga happe, nagu on äädikhape, võihape või propaanhape. Moodustuvad ka väävliühendid. Seejärel pannakse räimed konservipurkidesse edasi hapnema (Vikipeedia). Neid konservpurke saab osta toidupoodidest. Kuna kala on hapendatud, võiks isegi öelda, et riknema läinud, siis konservikarp pundub ja selle sisu haiseb. Kui see avatakse, siis võib kindel olla, et jube riknenud kala hais jõuab väga kaugele, seega kodus korteris seda pigem ei avata ja rõdul ka mitte (mina vähemalt ei soovita), kuna naabrid hakkaksid siis kindlasti kaeblema. Nagu Jamie Oliver ütles, kui tema juuresolekul üks karp surströmmingut avati: ''Oh my god, oh my god! For god sake! This is like a stink bomb!'' (Appikene, appikene! Jumal hoidku! See on nagu haisupomm!) Parim koht avamiseks on kuskil kaugel aia nurgas või pigem hoopis looduses, kus naabreid läheduses ei ole. Seda kala süüakse tavaliselt sellise leivaga, mida saab rulli keerata (Polarbröd) ja mille vahele saab toiduained kokku panna. Traditsiooniliselt lisatakse sinna see sama haisev kala (kindlasti mitte terve fileetükk), värske keedukartul, punast sibulat ja sorts hapukoort. Minu lemmiksöök see ei ole aga tean rootslaseid, kes sellest lugu peavad. Panen siia lingi lühikese Youtube'i videoga, kus Jamie Oliver surströmming'ut proovib: https://www.youtube.com/watch?v=_5CUW4bXFH8. Videoklipist saab eheda elamuse ja ettekujutuse, kui väga see kala haiseb.    

Oh ja siis internet. Sellest olin muidugi juba 1999. aastal kuulnud ja teadsin, mis see on, kuid siis oli see olemas meil ainult koolis või raamatukogus, mitte igas majapidamises eraldi täitsa oma. Nii palju on võrreldes tänapäevaga muutunud, et sellist asja nagu sissehelistamisega internetisüsteemi (nn. dialup interneti ajastu) ei ole ja ma arvan, et kümmekond aastat noorem põlvkond võibolla ei teagi, mis asi see on ning, et nii Rootsi kui ka Eesti on nüüdseks interneti koha pealt tiigrihüppega edasi arenenud.    

90ndate lõpus oli minu jaoks uus ka prügi ja jäätmete sorteerimine. Kui Eestis visati kõik asjad ühte prügikasti, mis veeti prügimäele, mis sellel ajal olid sõna otses mõttes prügimäed, kus rahvasuus liikusid jutud, et liikvel on prügikollid ja uudistest telekas näidati, et seal lendavad suurtes kogustes kajakaid, siis sellist asja siin ei näinud. Üks esimesi asju, mis mulle kuusteist aastat tagasi siin õpetati, oli et prügi on vaja sorteerida. Esiteks, toidujäätmete sorteerimine. Seda tehakse tänapäeval ka Eestis, kuid kindlasti palju vähem, kuna on jäänud mulje, et Eestis satuvad need jäätmed prügilas kokku üldjäätmetega ja siis tundub, et sorteerimise mõte kaob ära. Teiseks, nii plastpudelid kui ka klaasist joogitaara korjati kokku ja viidi nii siis kui ka praegu kogumispunktidesse. Õnneks on ka Eestis nii kaugele uuesti jõutud. Uuesti sellepärast, et mäletan veel nõukaaja lõpust, kus taara äraviimise eest sai raha ja lapsena tähendas see minu jaoks seda, et sain endale natukene taskuraha. Siis tuli aga uus ajastu - Eesti taasiseseisvumine. Selle aja alguses ei olnud Eestis pandipakendi süsteemi ja seega sattusid enamus purgid-pudelid lihtsalt üldprügisse. Kolmandaks - tetrapakid sorteeriti eraldi. Neljandaks - paber, papp, ajalehed sorteeriti eraldi. Eestis nii aktiivselt prügi sorteerimisega kümmekond aastat tagasi ei tegeletud. Nüüdseks on inimestel võimalik nimetatud kategooriadesse kuuluvad materjalid sorteerida ja vastavatesse konteineritesse viia. Rootsis on seda väga kaua aega järjest tehtud (siin ei ole ju ka nö. ajastute vahetusi olnud). Lisaks on siin võimalik viia ise oma tarbetu kila-kola tasuta kogumispunktidesse ehk återbruket'isse. Seal võtakse vastu kõike (v.a meditsiinijäätmeid ja vanu rehve, nendeks on teised kohad). Näiteks lammutasid siinsed sõbrad oma väiksest suvemaja ja seal tekkinud ehitusjäätmed said and kõik kogumispunkti tasuta ära viia. Eks Eestiski on võimalik prügilasse ehitsujäätmeid viia aga ma ei ole päris kindel, kuidas see toimib. Kogumispunktis olen ma ka ise nüüd käinud oma prahti ära viimas. See on minu arvates hästi organiseeritud, et saaks oma vana prahti või lagunenud esemeid ära viia või ülejääkidest lahti saada (näiteks mööbel, elektroonika, paber-papp, kilepakendid jne). Minu üllatuseks aga avastasin, et siinne rahvas priiskab ikka väga palju. Näiteks nägin seal kord korralikku (kohe kindlasti mitte katkist) tõukeratast, mis ma arvan et oleks nii mõnegi lapse unistus Eestis, kuid ta ei saa endale seda lubada, sest vanemad ei saa seda talle osta. Lisaks mitu korralikku grilli, toole, laudasid ja muid mööbliesemeid. Ehk siis siin on minu jaoks mõtestamise koht - miks ometi? Ka Rootsis ei ole kõik inimesed pururikkad. Eriti mõistmatuks tegi selline priiskamine minu jaoks asjaolu, et seal samas platsil seisab üks eraldi konteiner, kuhu inimesed saavad panna oma korralikud asjad, mida nad soovivad või saaksid annetada. Üks heategevusorganisatsioon on inimeste jaoks teinud asja väga lihtsaks, kuid siiski ei nähta vaeva, et mõnikümmend meetrit eemale jalutada ja need asjad sinna konteinerisse panna. Tegemist on eraettevõtte maaga ja sellepärast ei tohi sealt ka mitte midagi, mis sinna juba jäetud, ära viia, ükskõik kui korralik see asi on või kui väga tahaks midagi endale võtta. Njah, heaoluühiskonnas toimivad asjad hoopis omas rütmis ja oma soodu... Priiskamisena tundus mulle ka see, kui umbes paar kuud tagasi mulle üks sõber rääkis, et ta soovis uut head ja soodsat telefonipaketti. Tingimuseks olevat olnud, et ta liitub paketiga vähemalt kolmeks aastaks ja iga aasta saab endale uue mobiiltelefoni. Rootsi sõbra jaoks tundus see hea pakkumine, kuid ta ütles, et iga aasta ta uut mobiili ei soovi. Vastuseks sai seepeale, et aga siis seda paketti ta ei saa. See ei tundunud priiskamisena mitte ainult mulle, vaid ka sõbrale endale, tõstatades küsimuse, et missugusesse ühiskonda me elama oleme sattunud või siis tegelikult, ise loonud?    

Kangema kui 3,5%-lise alkoholi müük on Rootsis lubatud vaid Systembolaget'is ehk spetsiaalses riiklikus monopoolses alkoholipoes ja seda juba aastast 1955. Seega, kui on teada, et peagi mõni pidu tulemas, kus soovitakse veini kinkida või oma külalistele pakkuda, siis tuleb ette planeerida. Systembolaget'i alkoholipoed on avatud esmaspäevast reedeni kl 10.00 kuni maksimum kl 20.00 (olenevalt poe asukohast). Laupäeviti kl 10.00 kuni umbes kella 14.00 või 15.00ni ja pühapäeviti suletud. Poed asuvad alati eraldi, mitte nagu Eestis näiteks mõne toidupoeketi eraldi osakonnas. Västerås, kus elab suurusjärgus 133 000 elanikku, on minu teada kokku kolm Systembolaget'i alkoholi poodi. Kui nüüd mõelda Tartu suuruse linna peale, siis kui palju alkoholi müüvaid poode seal on? Kindlasti mitte ainult kolm, vaid kordades rohkem. Võrreldes 90ndate lõpuga ei ole selles minu jaoks midagi uut, küll on aga siine alkoholipoliitika palju erinev võrreldes Eestiga - oli siis ja on ka praegu ehk siis riikliku kontrolli all.  

Igaüheõigus ehk rootsi keeles allemansrätt on nii Eestis kui ka Rootsis. Mäletan, et kui 90ndate lõpus siia tulin, siis perekond, kus elasin, püüdis rääkida mulle sellest ja selgitada, kui unikaalne see on ja mis asi see üldse on. Igaüheõigus Eestis tähendab seda on loodus- ja kultuurmaastikul lubatud liikuda jalgsi, jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa. Piiramata ja tähistamata eramaal võib liikuda igal ajal ja korjata marju, seeni, ravimtaimi ja maha langenud või kuivanud oksi, kui omanik seda suuliselt ei keela. Piiramata või tähistamata eramaal võib telkida kuni üks ööpäev, kui omanik seda suuliselt ei keela. Telkimise korral tuleb hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Nii võõral maatükil viibides kui ka telkides tuleb hoiduda omandi kahjustamisest ja keskkonnahäiringute tekitamisest. Maaomanik võib lubada oma maal liikumist, kuid näiteks keelata telkimise või loodussaaduste korjamise. Sellisel juhul peab keeld olema selge – kas kirjalik või suuline keeld (allikas: eesti.ee). Rootsis tähendab igameheõigus põhimõtteliselt sama ehk siis võimalust vabalt looduses ringi liikuda. Rõhutakse seda, et see on ka vastutus, mis paneb meile kohustuse mitte segada metsloomi ja reostada või kahjustada loodust, samuti peab arvestama eramaaomanike soovidega ja teiste matkajatega või looduse külastajatega. Sellel ajal ma ei näinud selles midagi unikaalset, kuna Eestis on niimoodi alati olnud, vähemalt nii kaua kuni mina seda mäletan. Samas hiljem olen aru saanud, et kõikjal riikides see nii ei ole ja igaüheõigus on tõesti unikaalne. Näiteks rääkis mulle ja mu mehele üks tema sõber, et kuidas ta Suurbritannias kalale läks ja äkki eramaaomanik kuskilt välja ilmus ja ta minema ajas, kuna koht kus ta kalastas olevat olnud tema eramaal ja seega olevat järv ka tema oma ja tema keelab seal kalastamise. Vot nii, nii et nautigem kõikjal Põhjamaades, kus igameheõigus, võimalust vabalt looduses ringi liikuda.   

Nagu ennast tutvustavas peatükis lugeda sai, siis mulle meeldib väga kokkamine. Kooke olen praegu küpsetanud vastavalt sellele, missuguseid aiasaadusi siin hetke hooajal on. Päris kõike puu küljest ei jõua isegi ära kasutada aga vaadates siinseid õunapuid, siis tundub, et enamus sinna lihtsalt jääbki ja kasutust ei leia. Sõbergi, kes üks päev külla sattus ja kellele ma ploomikooki pakkusin, küsis et kas ma kasutan oma aiast saadud tooraineid. Varem olin talle teinud sünnipäevas kirsitordi, millel olid samuti oma aiast saanud kirsid. Tundub, et oma aia saaduste kasutamine on midagi mida ta väga palju ise ei tee (kuigi aed tal on, kus palju õunu ja kus ma alles eile endale õunakoogi jaoks õunu korjamas käisin) või pigem ei jõua teha, kuna on tööga ja pere asjadega pidevalt väga hõivatud. Samas ei ole selles minu jaoks midagi väga uut. Juba 90ndate lõpus mäletan, kus enamus (kunagi ei saa öelda, et kõik) Rootsis ei korjanud aiasaadusi puu küljest ära. Minu jaoks oli see eriti sellel ajal väga harjumatu. Nüüd ehk mitte nii harjumatu nähtus aga siiski ei raatsi värskeid ja tänapäeval moodsalt öeldult ökotooraineid täiesti raisku lasta minna.  

Euroopas on pagulaskriis. Pagulasi siseneb Euroopasse tormijooksul mitte ainult tuhandetes vaid kümnetes tuhandetes. Hetkel võtavad Euroopas asüüli taotlevaid pagulasti kõige rohkem vastu Rootsi ja Saksamaa. Rootsis arvatakse sellel aastal asüüli otsivat kokku umbes 80 000 pagulast. Kui Eestis on rahvas pagulasküsimustes jagunenud kaheks – ühed arvavad, et on hea pagulasi vastu võtta ja neid aidata (näiteks liikumine ''Sõbralik Eesti'') ning teised (näiteks liikumine ''Ei pagulastele'') on hirmul, et eestirahva keele ja kultuuri püsima jäämine on ohutstatud. Rootsis aga pühendati eile lausa terve Metro tidning (üle Rootsi tasuta jagatav päevaleht) pagulasteemale. Nii lehe esi- kui ka tagakaanel oli kujutatud suurelt Rootsi lipp ja sellele oli kirjutatud: ''Välkommen till Sverige!'' (Teretulemast Rootsi!). Lisaks oli lehes kajastatud rootslaste arvamusi (peamiselt positiivseid) pagulaste kohta. Oli antud sõna ka mõnele nö. uusrootslasele ehk siis sisserännanule, kes kirjeldas enda elu-olu oma uuel kodumaal. Lisaks oli infot selle kohta, kuhu saavad soovijad oma abipakid või raha annetada. Pagulaste abistamisest mul info Eestist puudub (kindlasti kuskil mingil määral seda ka tehakse, selles ma ei kahtle), mulje on mul aga jäänud, et Eestis püütakse hetkel veel pigem harjuda mõttega, et käputäis pagulasi Eestisse siiski tuleb, sest maailm on muutunud, meeldigu see meile või mitte. Hetkel ma igatahes kahtlen, et Eestis rongijaama mindaks ja suure sildiga teavitataks: ''Tere tulemast Eestisse pagulane!''.    

Kuritegevust oli ja on Rootsis olnud alati. Olen ma oma asjadest jäänud tänu varastele ilma nii Eestis kui ka Rootsis ja ega ükski riik ega ajastu ei ole olnud ilma kuritegevuseta. Lugesin täna kohalikku ajalehte, kus on eraldi kuritegevuse ja õnnetuste rupriik. Ega seal midagi erilist ebatavalist olnudki. Keegi sõitis autoga jalakäiale otsa - seda juhtub liigagi palju Eestiski. Kellegi autoaken oli öösel sisse löödud, kellelgi oli automakk ära varastatud - isegi seda Tallinnas oma autol kunagi tunda saanud. Keegi jäi vahele narkootiliste ainete kasutamisega - Tallinnas narkosõltlaseid oi kui palju. Ühesõnaga pätte ja krutskivendasid on igal pool. Siis aga jäi silma üks teade ahistamisest. Sellises rupriigis arvasin mina, et appi, kuskil keegi naist ahistanud või näiteks alkojoobes keegi kellelegi kallale läinud. Aga võta näpust, teavitatakse, et üks mees olevat ühe telefoni müügimehe põrgusse saatnud, kuna viimane üritas talle oma arvuti tugiteenust maha müüa. Ja see sama põrgusse saatja tegi politseile avalduse ahistamise kohta. Vot nii on siin lood Rootsimaal. Ka teated ''ahistamise'' kohta ületavad siin uudiste künnise.       

Seekord sellised jutud minu kogemustest Rootsis. Püüdsin analüüsida ja näiteid tuua kahest erinevast ühiskonnast. Loodetavasti on lugejale siin midagi uut, midagi naljakat ja võibolla ka midagi mõtlema panevat. Nüüd on aga aeg interneti avarustest reaalsesse maailma tagasi lülituda, et saaks järgmisel korral blogisse taas midagi huvitavat kirjutada.      

Minust

Otsustasin, et olen ka moodne ja alustan blogimisega. Mõtteid on peas väga palju et kohe ei teadnudki, kust alustada, seega mõtlesin, et lihtsalt kirjutan alustuseks endast. Olen viimaste aastate jooksul aktiivselt tegelenud enesetäiendamisega ja arvan, et nii mõnelegi on jäänud segaduseks, et miks ma nii palju olen õppinud või mida ma üldse olen õppinud. Võib-olla on jäänud häguseks see, et kes ma nüüd siis peale õpinguid olen ja millega ma tegelema hakkan või siis ka see, et mis on minu hobid ja huvid.
Olen Tartu Ülikooli sotsioloogia, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika bakalaureuse kraadi ja Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö magistrikraadiga ning täiendanud oma praktilisi sotsiaaltöö ja- poliitika alaseid teadmisi Soomes Joensuus Karelia Rakenduskõrgkoolis. Huvitun ühiskonna probleemidest ja nende lahendusviisidest ning meetoditest. Erilist huvi pakuvad mulle sotsioloogia ja sotsiaatöö vahelised seosed, vaimse tervise küsimused, kriisipsühholoogia, psühhoteraapia, sotsiaaltöö nõustamismeetodid, rehabilitatsioon. Lisaks huvitab mind laste arengupsühholoogia ja nende kasvatamisega seonduvad nõustamismeetodid ning eriti just viimasel ajal päevakorda tekkinud pagulaslastega seonduvad kasvatamise, rehabilitatsiooni ja kriisiküsimused. 

Pean ennast nii mõneski mõttes eestlasest maailmakodanikuks, resideerudes hetkel Rootsis, olles lisaks reisinud nii Euroopas (sh elanud Soomes ja Rootsis), elanud mõnda aega ja reisinud Austraalias, kuid natukene reisinud ka Aasias. Usun, et reisimine avardab inimese mõttemaailma, kasvatab mõistmist ja sallivust. Isiklikeks huvideks ongi reisimine ja võõrkeeled, osates suuremal või vähemal määral kuute keelt (eesti, inglise, rootsi, soome, vene, saksa). Vabal ajal meeldib mulle tegeleda tervisespordiga, stressi maandan lugemisega, oma armsa koeraga ja abikaasaga looduses jalutamise või matkamisega. Veel paeluvad mind aiandus ja käsitöö (õmblemine, heegeldamine, vana mööbli restaureeimine), kuigi hetkel ma väga aktiivselt nende aladega ei tegele. Ajaloost ammutan nii teadmisi ühiskonnast, huvitudes nii (Kreeka) filosoofidest, kui ka sotsioloogidest-sotsiaalpoliitikutest, sest elus on teada-tundud tõde, et kõik uus on uuesti avastatud vana. Kuid vähem oluline ei ole minu jaoks ka kokandus. Olen väga huvitatud söögi tegemisest ja mulle pakub väga huvi maailmaköök. Mulle meeldib vanade retseptide kaudu eksperimenteerida, et leida just see tänapäevane suurepärane maitseelamus, kuid katsetada ka olemasolevate populaarsete retseptidega. Võimalusel kasutan just vastavale hooajale omaseid tooraineid ja lähipiirkonnast kättesaadaval olevaid toiduaineid, püüdes nii anda oma panust, et ökoloogiline jalajälg oleks väiksem. 

Minu töökogemuste hulka kuuluvad mitmed erinevad administreerivad tööülesanded, kuid samas ka keskastme juhi rollid peamiselt rahvusvahelistest eraettevõtetest. Eestis olen olnud ka aktiivne vabatahtlik TÜK Lastefondis, tegelenud laste-ja noortega tegelevas mittetulundusorganisatsioonides. Mul on seega teadmised ja kogemused organisatsiooni tomimise erinevatest vormidest ja tasemetest. Sinna hulka kuuluvad sellised valdkonnad nagu klienditeenindus, finants- ja pangandusteenuste pakkumine, hotellindus/turism, taaskäitlemine. Viimastel aastatel püüdsin end aina rohkem suunata sotsiaaltöö valdkonna peale ja mul õnnestus tegeleda selliste küsimustega nagu rehabilitatsioon, vaimne tervis, kogemusnõustamine, kriisid, noorte nõustamine, erivajadustega lapsed ja nende vanemad jpm. Olen nii mõneski mõttes patoloogiline õppur nagu selleks nimetas end Jüri Nael, kellel on mitu magistrikraadi ja doktorikraadi tegemine käsil. Usun nii, nagu ütles Aristoteles: ''The roots of education are bitter, but the fruit is sweet'' (Hariduse juured on mõrudad, kuid viljad on magusad).  See ei tähenda minu jaoks kohe seda, et ma kümneid kraade endale veel elu jooksul taotlen, lihtsalt olen seda usku, et elus on palju huvitavat ja inimene õpib kogu oma elu. 

Professionaalses plaanis soovin end arendada juhtimise valdkonnas ja psühhoteraapias, kuid hetkel otsin tööd sotsiaalvaldkonnas Rootsis nagu tegelemine pagulastega, vaimse tervise, rehabilitatsiooni küsimustega. Olen mõlenud ka gerontoloogia valdkonna peale.

See oli siis sissejuhatust minust siin Rootsimaal, kus ma oma uut eluetappi koos kalli abikaasa ja armsa koeraga alles hiljuti alustasime.  Edaspidi püüan rääkida siis ka Rootsi elu-olust. :)