Kumba eelistada, kas armastust või narkootikume? Tundub igati ebatavaline või isegi ebaproportsionaalne võrdlus, kuid teen seda siiski. Austraalia neuropsühhoterapeut Dr. Trisha Stratford ütles SBS News telesaates, et kui inimene on armunud ja armastab kedagi, siis saab tema ajutegevust võrrelda selle inimese omaga, kes on tarbinud heroiini. Dr. Stratford tegeleb neuroteadusega, mis uurib närvisüsteemi, selle anatoomiat, füsioloogiat, biokeemiat ja molekulaarbioloogiat ning nende seoseid käitumise ja õppimisega ning seda, kuidas me tajume meid ümbritsevat keskkonda (vt. Vikipeedia). Minugi jaoks oli see täiesti uus, kuid väga huvitav avastus.
Kuidas aga on siis selline võrdlus asjakohane? Tavaliselt kutsutakse narkootikumideks aineid, mida inimesed kasutavad joobe või naudingu saamiseks, aga mis on seadusega keelatud ning tervisele ohtlikud. Kui tarbitakse narkootikume, siis tuntakse end ülihästi - meeleolu on üleolev ja suurepärane. Hiljem, kui narkootikumi mõju nõrgeneb, hakkab ka kaduma ülihea olemine, millele järgneb järsk meeleolu langus, võiks isegi öelda, et väga halb olemine (''pohmelus''). Esmaarmunud tunnevad end samuti üliõnnelikena ja neil on samuti väga hea olla. Kuniks aga saabub esimene tülitsemine ja seoses sellega meeleolu langus. Seega on neid kahte võimalik omavahel võrrelda ja neid saab võrrelda ameerika mägedes ülesse ja alla sõitmisega ehk kord on kõik enesetundega hästi ning kord jällegi halvasti. Teadjad ja kogenenumad teavad, et elu ongi üks ameerika mägedes ülesse ja alla sõitmine - kord tõustakse, kord langetakse; tõusule järgneb mõõn ja mõõnale jällegi tõus. Mõlemal juhul ollakse küll õnnelikud aga selle eest makstakse erinevat hinda. Tülitsemise käigus on inimestel võimalik areneda ja ennast tundma õppida, kuidas rasketes situatsioonides käitutakse, kuidas kriisile reageeritakse ja siis pärast analüüsida, mida sellest situatsioonist õpiti. Narkootikumid on aga meelepete, millest igaüks pelgalt kergesti sitatsiooni üle analüüsides lahti ei saa. Lisaks rikastub keegi narkootiliste ainete tarbivate inimese arvelt. Huvitav, kas narkomaan kunagi mõtleb, et kes sõidab kallima autoga või kes elab ilusamas majas, kas tema või diiler? Arvan, et ei mõtle ja arvan, et kui narkootikumid on võimust võtnud, siis selle tarbijale on üsna ükskõik, mis teised arvavad või mis autoga keegi sõidab. ''Pläru'' või ''laksu'' kätte saamine on olulisem. Sarnaseid näiteid olen kasutanud noortega töötamisel ja nedega vestlemisel, lootes et ehk nad mõtlevad enne kui käes narkootiliste ainete järele sirutavad. Aga nagu öeldakse, igaüks peab õppima oma vigadest. Saab ka õppida teiste vigadest, kuid tahes või tahtamata kipub olema inimese loomuses, et igaüks peab tegema oma vead, selleks et mõista, kumb on parem, kas narkootikum või armastus. Noor aga ei hakka narkootikume tarbima niisama, selleks on tal enamasti alati mõni sisemine vaimne/psühholoogiline põhjus. Seega on noore jaoks oluline tema lähivõrgustiku igakülgne toetus ja armastus ja mitte ainult siis kui on juba probleemid käes, vaid elukestev pikaajaline armastus ja toetus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar