Minult on Rootsis tihti küsitud, et kas ma usun millessegi? Arvatavasti sellepärast, kuna mu töökohtades võib kohata nii uskumatuid islamiusulisi kui ka kristlasi. Kui minult küsitakse, siis ennast tutvustan ma alati kui kristlast. Olen ise endale selle tee kunagi valinud. Lapsena mind ei ristitud, kuid ma ise otsustasin noore täiskasvanuna, et ma soovin olla ristitud, ühtlasi käisin ka leeris. Uskumise koha pealt ma ei ole selline, kes sooviks teisi mingisugusesse usku värvata või neid veenda, et nad peavad Jumalat uskuma. Usk minu jaoks on minu enda püha asi - midagi sellist, mida tean vaid mina ja Jumal; teistele ma ei soovi sellest enamasti midagi rääkida. Kuid kindlasti paari oma mõtet olen ma jaganud kõigiga, kes on minult uskumise või usu teemal midagi küsinud. Nimelt, ma ei ei usu, et Jumal kõigutab jalgu pilve peal ja ütleb kellelegi, mida ta peab tegema. Siinkohal sarnaneb minu uskumus Augustinuse omale, sest tema õpetustes polnud jumal objektiivne reaalsus, vaid vaimulik kohalolek minateadvuse keerukates sügavustes. See arusaam oli Augustinusel ühine mitte ainult Platoni või Plotinosega, vaid ka budistide, hinduistide ja šamaanidega (vt Vikipeedia). Selline mõttemaailm, kus usutakse ühte ainsasse füüsilisse jumalusse, jääb pigem ekstremistlikku maailma ja on minu jaoks täiesti välistatud.
Ma usun ka sellesse, et iga inimene, kes ütleb, et ta ei usu mitte millessegi, ei tea tegelikult, et see päris nii ei ole. Iga inimene usub kindlasti millessegi, see lihtsalt on nii, sest ilma uskumiseta oleks selle inimese eksistents suure küsimärgi all - teda lihtsalt ei oleks. Ka palgamõrtsukas usub millessegi. Suure tõenäosusega mitte jumalasse, kuid kasvõi näiteks sellesse, et tema teeb inimkonnas ''puhastustööd'', selleks et teistel ''normaalsetel'' inimestel oleks hea olla. Suhteliselt relatiivseks jääb siinkohal kindlasti see, et kuidas keegi tõlgendab ''normaalsust''. Katoliku kiriku pühak A. Thomas'e õpetuste kohaselt seisneb inimese lõplik õnn tema kõrgeima omaduse ehk mõistuse kasutamises, mis kätkeb inimeses endas ja ka jumala nägemist. Kristlase jaoks võib-olla on ''normaalsus'' tolereerimine ja abistamine läbi Jumala usu ja armu aga palgamõrtsuka jaoks probleemse inimese kõrvaldamist. Seega kõik inimesed, seal hulgas nii kristlane kui ka palgamõrtsukas, usuvad alati millessegi.
Ma usun ka sellesse, et iga inimene, kes ütleb, et ta ei usu mitte millessegi, ei tea tegelikult, et see päris nii ei ole. Iga inimene usub kindlasti millessegi, see lihtsalt on nii, sest ilma uskumiseta oleks selle inimese eksistents suure küsimärgi all - teda lihtsalt ei oleks. Ka palgamõrtsukas usub millessegi. Suure tõenäosusega mitte jumalasse, kuid kasvõi näiteks sellesse, et tema teeb inimkonnas ''puhastustööd'', selleks et teistel ''normaalsetel'' inimestel oleks hea olla. Suhteliselt relatiivseks jääb siinkohal kindlasti see, et kuidas keegi tõlgendab ''normaalsust''. Katoliku kiriku pühak A. Thomas'e õpetuste kohaselt seisneb inimese lõplik õnn tema kõrgeima omaduse ehk mõistuse kasutamises, mis kätkeb inimeses endas ja ka jumala nägemist. Kristlase jaoks võib-olla on ''normaalsus'' tolereerimine ja abistamine läbi Jumala usu ja armu aga palgamõrtsuka jaoks probleemse inimese kõrvaldamist. Seega kõik inimesed, seal hulgas nii kristlane kui ka palgamõrtsukas, usuvad alati millessegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar