Minu kogemustest Rootsis

Esimest korda Rootsis olin ma siis, kui olin... mhm... ei mäletagi, vist 12. aastane. Tegemist oli võistlustantsu grupi ja minu esimese välisreisiga. Ette võeti üks parajalt pikk bussiringreis, tagasi mindi Poola ja Saksamaa kaudu. Mäletan, et käisime siis Stockholmi Eesti majas, kus sai üks väike etteaste koos peotantsuringi kaaslastega tehtud. Usun, et Stockholmi Eesti majja lähen ma taas, sest FB'd lugedes või ka Rootsi Eestlaste Liidu kodulehte külastades avastasin, et nad on väga aktiivsed ja huvitav oleks mõnel nende üritusel osaleda.

Koht, kus ma aga praegu Rootsis elan on Västerås ja on mulle samuti tuttav. Esimest korda tulin siia aastal 1999. Olin äsja lõpetanud gümnaasiumi ja otsustasin keele õppimise eesmärgiga suunduda Rootsi au'pairina tööle. Lausa tööviisa suure templi/kleepeka sain passi, sest EL'ist ja vabast tööliikumisest ei olnud siis veel juttugi. Elasin siis Rootsis aasta aega. Hiljem olen siin pidevalt käinud kas külas või tööreisidel. 

Rootsi aastal 1999 oli minu jaoks hoopis teistsugune kui ta on praegu, nii nagu Eesti ei ole enam sama. Mäletan, kuidas mind püüti siis õpetada kasutama moppi. Naljakas oli natukene, kuid kuulasin kannatliku ja vaikse eestlasena instrueerimise otsast lõpuni. Hiljem sain aru, et rootslastel oli ettekujutus stagnaaja Eestist, kus põrandaid pesti maas küürutades ja lapiga, sellepärast ka selline juhendamine. Mopid olid selleks ajaks Eestisse aga jõudnud. Samas, infoliikumine siis ei olnud ka veel nii kiire kui praegu ja kus need rootslased pididki teadma, mida ma tean ja oskan või mida mitte. 

Kindlasti oli siis minu jaoks ka uusi asju, millest ei olnud varem midagi kuulnud. Üks ehedamaid, millega ka tänapäeval välismaalaseid ''hirmutada'' saab on surströmming ehk hapusilk või hapendatud räim. Mõtlesin, et kuidas seda kõige paremini kirjeldada ja leidsin, et Vikipeedias on väga hästi, lühidalt ja detailselt sellest kirjutatud. Öeldud on, et hapusilku säilitatakse hapendatuna. Puhastatud kalad soolatakse, pannakse avatud anumasse ning lastakse räimel hapneda enda ensüümide toimel, mis koos bakteritega moodustavad kala sahhariididest umbes sama tugeva lõhnaga happe, nagu on äädikhape, võihape või propaanhape. Moodustuvad ka väävliühendid. Seejärel pannakse räimed konservipurkidesse edasi hapnema (Vikipeedia). Neid konservpurke saab osta toidupoodidest. Kuna kala on hapendatud, võiks isegi öelda, et riknema läinud, siis konservikarp pundub ja selle sisu haiseb. Kui see avatakse, siis võib kindel olla, et jube riknenud kala hais jõuab väga kaugele, seega kodus korteris seda pigem ei avata ja rõdul ka mitte (mina vähemalt ei soovita), kuna naabrid hakkaksid siis kindlasti kaeblema. Nagu Jamie Oliver ütles, kui tema juuresolekul üks karp surströmmingut avati: ''Oh my god, oh my god! For god sake! This is like a stink bomb!'' (Appikene, appikene! Jumal hoidku! See on nagu haisupomm!) Parim koht avamiseks on kuskil kaugel aia nurgas või pigem hoopis looduses, kus naabreid läheduses ei ole. Seda kala süüakse tavaliselt sellise leivaga, mida saab rulli keerata (Polarbröd) ja mille vahele saab toiduained kokku panna. Traditsiooniliselt lisatakse sinna see sama haisev kala (kindlasti mitte terve fileetükk), värske keedukartul, punast sibulat ja sorts hapukoort. Minu lemmiksöök see ei ole aga tean rootslaseid, kes sellest lugu peavad. Panen siia lingi lühikese Youtube'i videoga, kus Jamie Oliver surströmming'ut proovib: https://www.youtube.com/watch?v=_5CUW4bXFH8. Videoklipist saab eheda elamuse ja ettekujutuse, kui väga see kala haiseb.    

Oh ja siis internet. Sellest olin muidugi juba 1999. aastal kuulnud ja teadsin, mis see on, kuid siis oli see olemas meil ainult koolis või raamatukogus, mitte igas majapidamises eraldi täitsa oma. Nii palju on võrreldes tänapäevaga muutunud, et sellist asja nagu sissehelistamisega internetisüsteemi (nn. dialup interneti ajastu) ei ole ja ma arvan, et kümmekond aastat noorem põlvkond võibolla ei teagi, mis asi see on ning, et nii Rootsi kui ka Eesti on nüüdseks interneti koha pealt tiigrihüppega edasi arenenud.    

90ndate lõpus oli minu jaoks uus ka prügi ja jäätmete sorteerimine. Kui Eestis visati kõik asjad ühte prügikasti, mis veeti prügimäele, mis sellel ajal olid sõna otses mõttes prügimäed, kus rahvasuus liikusid jutud, et liikvel on prügikollid ja uudistest telekas näidati, et seal lendavad suurtes kogustes kajakaid, siis sellist asja siin ei näinud. Üks esimesi asju, mis mulle kuusteist aastat tagasi siin õpetati, oli et prügi on vaja sorteerida. Esiteks, toidujäätmete sorteerimine. Seda tehakse tänapäeval ka Eestis, kuid kindlasti palju vähem, kuna on jäänud mulje, et Eestis satuvad need jäätmed prügilas kokku üldjäätmetega ja siis tundub, et sorteerimise mõte kaob ära. Teiseks, nii plastpudelid kui ka klaasist joogitaara korjati kokku ja viidi nii siis kui ka praegu kogumispunktidesse. Õnneks on ka Eestis nii kaugele uuesti jõutud. Uuesti sellepärast, et mäletan veel nõukaaja lõpust, kus taara äraviimise eest sai raha ja lapsena tähendas see minu jaoks seda, et sain endale natukene taskuraha. Siis tuli aga uus ajastu - Eesti taasiseseisvumine. Selle aja alguses ei olnud Eestis pandipakendi süsteemi ja seega sattusid enamus purgid-pudelid lihtsalt üldprügisse. Kolmandaks - tetrapakid sorteeriti eraldi. Neljandaks - paber, papp, ajalehed sorteeriti eraldi. Eestis nii aktiivselt prügi sorteerimisega kümmekond aastat tagasi ei tegeletud. Nüüdseks on inimestel võimalik nimetatud kategooriadesse kuuluvad materjalid sorteerida ja vastavatesse konteineritesse viia. Rootsis on seda väga kaua aega järjest tehtud (siin ei ole ju ka nö. ajastute vahetusi olnud). Lisaks on siin võimalik viia ise oma tarbetu kila-kola tasuta kogumispunktidesse ehk återbruket'isse. Seal võtakse vastu kõike (v.a meditsiinijäätmeid ja vanu rehve, nendeks on teised kohad). Näiteks lammutasid siinsed sõbrad oma väiksest suvemaja ja seal tekkinud ehitusjäätmed said and kõik kogumispunkti tasuta ära viia. Eks Eestiski on võimalik prügilasse ehitsujäätmeid viia aga ma ei ole päris kindel, kuidas see toimib. Kogumispunktis olen ma ka ise nüüd käinud oma prahti ära viimas. See on minu arvates hästi organiseeritud, et saaks oma vana prahti või lagunenud esemeid ära viia või ülejääkidest lahti saada (näiteks mööbel, elektroonika, paber-papp, kilepakendid jne). Minu üllatuseks aga avastasin, et siinne rahvas priiskab ikka väga palju. Näiteks nägin seal kord korralikku (kohe kindlasti mitte katkist) tõukeratast, mis ma arvan et oleks nii mõnegi lapse unistus Eestis, kuid ta ei saa endale seda lubada, sest vanemad ei saa seda talle osta. Lisaks mitu korralikku grilli, toole, laudasid ja muid mööbliesemeid. Ehk siis siin on minu jaoks mõtestamise koht - miks ometi? Ka Rootsis ei ole kõik inimesed pururikkad. Eriti mõistmatuks tegi selline priiskamine minu jaoks asjaolu, et seal samas platsil seisab üks eraldi konteiner, kuhu inimesed saavad panna oma korralikud asjad, mida nad soovivad või saaksid annetada. Üks heategevusorganisatsioon on inimeste jaoks teinud asja väga lihtsaks, kuid siiski ei nähta vaeva, et mõnikümmend meetrit eemale jalutada ja need asjad sinna konteinerisse panna. Tegemist on eraettevõtte maaga ja sellepärast ei tohi sealt ka mitte midagi, mis sinna juba jäetud, ära viia, ükskõik kui korralik see asi on või kui väga tahaks midagi endale võtta. Njah, heaoluühiskonnas toimivad asjad hoopis omas rütmis ja oma soodu... Priiskamisena tundus mulle ka see, kui umbes paar kuud tagasi mulle üks sõber rääkis, et ta soovis uut head ja soodsat telefonipaketti. Tingimuseks olevat olnud, et ta liitub paketiga vähemalt kolmeks aastaks ja iga aasta saab endale uue mobiiltelefoni. Rootsi sõbra jaoks tundus see hea pakkumine, kuid ta ütles, et iga aasta ta uut mobiili ei soovi. Vastuseks sai seepeale, et aga siis seda paketti ta ei saa. See ei tundunud priiskamisena mitte ainult mulle, vaid ka sõbrale endale, tõstatades küsimuse, et missugusesse ühiskonda me elama oleme sattunud või siis tegelikult, ise loonud?    

Kangema kui 3,5%-lise alkoholi müük on Rootsis lubatud vaid Systembolaget'is ehk spetsiaalses riiklikus monopoolses alkoholipoes ja seda juba aastast 1955. Seega, kui on teada, et peagi mõni pidu tulemas, kus soovitakse veini kinkida või oma külalistele pakkuda, siis tuleb ette planeerida. Systembolaget'i alkoholipoed on avatud esmaspäevast reedeni kl 10.00 kuni maksimum kl 20.00 (olenevalt poe asukohast). Laupäeviti kl 10.00 kuni umbes kella 14.00 või 15.00ni ja pühapäeviti suletud. Poed asuvad alati eraldi, mitte nagu Eestis näiteks mõne toidupoeketi eraldi osakonnas. Västerås, kus elab suurusjärgus 133 000 elanikku, on minu teada kokku kolm Systembolaget'i alkoholi poodi. Kui nüüd mõelda Tartu suuruse linna peale, siis kui palju alkoholi müüvaid poode seal on? Kindlasti mitte ainult kolm, vaid kordades rohkem. Võrreldes 90ndate lõpuga ei ole selles minu jaoks midagi uut, küll on aga siine alkoholipoliitika palju erinev võrreldes Eestiga - oli siis ja on ka praegu ehk siis riikliku kontrolli all.  

Igaüheõigus ehk rootsi keeles allemansrätt on nii Eestis kui ka Rootsis. Mäletan, et kui 90ndate lõpus siia tulin, siis perekond, kus elasin, püüdis rääkida mulle sellest ja selgitada, kui unikaalne see on ja mis asi see üldse on. Igaüheõigus Eestis tähendab seda on loodus- ja kultuurmaastikul lubatud liikuda jalgsi, jalgrattal, suuskadel, paadiga või ratsa. Piiramata ja tähistamata eramaal võib liikuda igal ajal ja korjata marju, seeni, ravimtaimi ja maha langenud või kuivanud oksi, kui omanik seda suuliselt ei keela. Piiramata või tähistamata eramaal võib telkida kuni üks ööpäev, kui omanik seda suuliselt ei keela. Telkimise korral tuleb hoiduda väljapoole elumaja arvestatavat nähtavus- ja kuuldekaugust. Nii võõral maatükil viibides kui ka telkides tuleb hoiduda omandi kahjustamisest ja keskkonnahäiringute tekitamisest. Maaomanik võib lubada oma maal liikumist, kuid näiteks keelata telkimise või loodussaaduste korjamise. Sellisel juhul peab keeld olema selge – kas kirjalik või suuline keeld (allikas: eesti.ee). Rootsis tähendab igameheõigus põhimõtteliselt sama ehk siis võimalust vabalt looduses ringi liikuda. Rõhutakse seda, et see on ka vastutus, mis paneb meile kohustuse mitte segada metsloomi ja reostada või kahjustada loodust, samuti peab arvestama eramaaomanike soovidega ja teiste matkajatega või looduse külastajatega. Sellel ajal ma ei näinud selles midagi unikaalset, kuna Eestis on niimoodi alati olnud, vähemalt nii kaua kuni mina seda mäletan. Samas hiljem olen aru saanud, et kõikjal riikides see nii ei ole ja igaüheõigus on tõesti unikaalne. Näiteks rääkis mulle ja mu mehele üks tema sõber, et kuidas ta Suurbritannias kalale läks ja äkki eramaaomanik kuskilt välja ilmus ja ta minema ajas, kuna koht kus ta kalastas olevat olnud tema eramaal ja seega olevat järv ka tema oma ja tema keelab seal kalastamise. Vot nii, nii et nautigem kõikjal Põhjamaades, kus igameheõigus, võimalust vabalt looduses ringi liikuda.   

Nagu ennast tutvustavas peatükis lugeda sai, siis mulle meeldib väga kokkamine. Kooke olen praegu küpsetanud vastavalt sellele, missuguseid aiasaadusi siin hetke hooajal on. Päris kõike puu küljest ei jõua isegi ära kasutada aga vaadates siinseid õunapuid, siis tundub, et enamus sinna lihtsalt jääbki ja kasutust ei leia. Sõbergi, kes üks päev külla sattus ja kellele ma ploomikooki pakkusin, küsis et kas ma kasutan oma aiast saadud tooraineid. Varem olin talle teinud sünnipäevas kirsitordi, millel olid samuti oma aiast saanud kirsid. Tundub, et oma aia saaduste kasutamine on midagi mida ta väga palju ise ei tee (kuigi aed tal on, kus palju õunu ja kus ma alles eile endale õunakoogi jaoks õunu korjamas käisin) või pigem ei jõua teha, kuna on tööga ja pere asjadega pidevalt väga hõivatud. Samas ei ole selles minu jaoks midagi väga uut. Juba 90ndate lõpus mäletan, kus enamus (kunagi ei saa öelda, et kõik) Rootsis ei korjanud aiasaadusi puu küljest ära. Minu jaoks oli see eriti sellel ajal väga harjumatu. Nüüd ehk mitte nii harjumatu nähtus aga siiski ei raatsi värskeid ja tänapäeval moodsalt öeldult ökotooraineid täiesti raisku lasta minna.  

Euroopas on pagulaskriis. Pagulasi siseneb Euroopasse tormijooksul mitte ainult tuhandetes vaid kümnetes tuhandetes. Hetkel võtavad Euroopas asüüli taotlevaid pagulasti kõige rohkem vastu Rootsi ja Saksamaa. Rootsis arvatakse sellel aastal asüüli otsivat kokku umbes 80 000 pagulast. Kui Eestis on rahvas pagulasküsimustes jagunenud kaheks – ühed arvavad, et on hea pagulasi vastu võtta ja neid aidata (näiteks liikumine ''Sõbralik Eesti'') ning teised (näiteks liikumine ''Ei pagulastele'') on hirmul, et eestirahva keele ja kultuuri püsima jäämine on ohutstatud. Rootsis aga pühendati eile lausa terve Metro tidning (üle Rootsi tasuta jagatav päevaleht) pagulasteemale. Nii lehe esi- kui ka tagakaanel oli kujutatud suurelt Rootsi lipp ja sellele oli kirjutatud: ''Välkommen till Sverige!'' (Teretulemast Rootsi!). Lisaks oli lehes kajastatud rootslaste arvamusi (peamiselt positiivseid) pagulaste kohta. Oli antud sõna ka mõnele nö. uusrootslasele ehk siis sisserännanule, kes kirjeldas enda elu-olu oma uuel kodumaal. Lisaks oli infot selle kohta, kuhu saavad soovijad oma abipakid või raha annetada. Pagulaste abistamisest mul info Eestist puudub (kindlasti kuskil mingil määral seda ka tehakse, selles ma ei kahtle), mulje on mul aga jäänud, et Eestis püütakse hetkel veel pigem harjuda mõttega, et käputäis pagulasi Eestisse siiski tuleb, sest maailm on muutunud, meeldigu see meile või mitte. Hetkel ma igatahes kahtlen, et Eestis rongijaama mindaks ja suure sildiga teavitataks: ''Tere tulemast Eestisse pagulane!''.    

Kuritegevust oli ja on Rootsis olnud alati. Olen ma oma asjadest jäänud tänu varastele ilma nii Eestis kui ka Rootsis ja ega ükski riik ega ajastu ei ole olnud ilma kuritegevuseta. Lugesin täna kohalikku ajalehte, kus on eraldi kuritegevuse ja õnnetuste rupriik. Ega seal midagi erilist ebatavalist olnudki. Keegi sõitis autoga jalakäiale otsa - seda juhtub liigagi palju Eestiski. Kellegi autoaken oli öösel sisse löödud, kellelgi oli automakk ära varastatud - isegi seda Tallinnas oma autol kunagi tunda saanud. Keegi jäi vahele narkootiliste ainete kasutamisega - Tallinnas narkosõltlaseid oi kui palju. Ühesõnaga pätte ja krutskivendasid on igal pool. Siis aga jäi silma üks teade ahistamisest. Sellises rupriigis arvasin mina, et appi, kuskil keegi naist ahistanud või näiteks alkojoobes keegi kellelegi kallale läinud. Aga võta näpust, teavitatakse, et üks mees olevat ühe telefoni müügimehe põrgusse saatnud, kuna viimane üritas talle oma arvuti tugiteenust maha müüa. Ja see sama põrgusse saatja tegi politseile avalduse ahistamise kohta. Vot nii on siin lood Rootsimaal. Ka teated ''ahistamise'' kohta ületavad siin uudiste künnise.       

Seekord sellised jutud minu kogemustest Rootsis. Püüdsin analüüsida ja näiteid tuua kahest erinevast ühiskonnast. Loodetavasti on lugejale siin midagi uut, midagi naljakat ja võibolla ka midagi mõtlema panevat. Nüüd on aga aeg interneti avarustest reaalsesse maailma tagasi lülituda, et saaks järgmisel korral blogisse taas midagi huvitavat kirjutada.