Armastus või narkootikum?

Kumba eelistada, kas armastust või narkootikume? Tundub igati ebatavaline või isegi ebaproportsionaalne võrdlus, kuid teen seda siiski. Austraalia neuropsühhoterapeut Dr. Trisha Stratford ütles SBS News telesaates, et kui inimene on armunud ja armastab kedagi, siis saab tema ajutegevust võrrelda selle inimese omaga, kes on tarbinud heroiini. Dr. Stratford tegeleb neuroteadusega, mis uurib närvisüsteemi, selle anatoomiat, füsioloogiat, biokeemiat ja molekulaarbioloogiat ning nende seoseid käitumise ja õppimisega  ning seda, kuidas me tajume meid ümbritsevat keskkonda (vt. Vikipeedia). Minugi jaoks oli see täiesti uus, kuid väga huvitav avastus.

Kuidas aga on siis selline võrdlus asjakohane? Tavaliselt kutsutakse narkootikumideks aineid, mida inimesed kasutavad joobe või naudingu saamiseks, aga mis on seadusega keelatud ning tervisele ohtlikud. Kui tarbitakse narkootikume, siis tuntakse end ülihästi - meeleolu on üleolev ja suurepärane. Hiljem, kui narkootikumi mõju nõrgeneb, hakkab ka kaduma ülihea olemine, millele järgneb järsk meeleolu langus, võiks isegi öelda, et väga halb olemine (''pohmelus''). Esmaarmunud tunnevad end samuti üliõnnelikena ja neil on samuti väga hea olla. Kuniks aga saabub esimene tülitsemine ja seoses sellega meeleolu langus. Seega on neid kahte võimalik omavahel võrrelda ja neid saab võrrelda ameerika mägedes ülesse ja alla sõitmisega ehk kord on kõik enesetundega hästi ning kord jällegi halvasti. Teadjad ja kogenenumad teavad, et elu ongi üks ameerika mägedes ülesse ja alla sõitmine - kord tõustakse, kord langetakse; tõusule järgneb mõõn ja mõõnale jällegi tõus. Mõlemal juhul ollakse küll õnnelikud aga selle eest makstakse erinevat hinda. Tülitsemise käigus on inimestel võimalik areneda ja ennast tundma õppida, kuidas rasketes situatsioonides käitutakse, kuidas kriisile reageeritakse ja siis pärast analüüsida, mida sellest situatsioonist õpiti. Narkootikumid on aga meelepete, millest igaüks pelgalt kergesti sitatsiooni üle analüüsides lahti ei saa. Lisaks rikastub keegi narkootiliste ainete tarbivate inimese arvelt. Huvitav, kas narkomaan kunagi mõtleb, et kes sõidab kallima autoga või kes elab ilusamas majas, kas tema või diiler? Arvan, et ei mõtle ja arvan, et kui narkootikumid on võimust võtnud, siis selle tarbijale on üsna ükskõik, mis teised arvavad või mis autoga keegi sõidab. ''Pläru'' või ''laksu'' kätte saamine on olulisem. Sarnaseid näiteid olen kasutanud noortega töötamisel ja nedega vestlemisel, lootes et ehk nad mõtlevad enne kui käes narkootiliste ainete järele sirutavad. Aga nagu öeldakse, igaüks peab õppima oma vigadest. Saab ka õppida teiste vigadest, kuid tahes või tahtamata kipub olema inimese loomuses, et igaüks peab tegema oma vead, selleks et mõista, kumb on parem, kas narkootikum või armastus. Noor aga ei hakka narkootikume tarbima niisama, selleks on tal enamasti alati mõni sisemine vaimne/psühholoogiline põhjus. Seega on noore jaoks oluline tema lähivõrgustiku igakülgne toetus ja armastus ja mitte ainult siis kui on juba probleemid käes, vaid elukestev pikaajaline armastus ja toetus.     

Kristlane ja palgamõrtsukas

Minult on Rootsis tihti küsitud, et kas ma usun millessegi? Arvatavasti sellepärast, kuna mu töökohtades võib kohata nii uskumatuid islamiusulisi kui ka kristlasi. Kui minult küsitakse, siis ennast tutvustan ma alati kui kristlast. Olen ise endale selle tee kunagi valinud. Lapsena mind ei ristitud, kuid ma ise otsustasin noore täiskasvanuna, et ma soovin olla ristitud, ühtlasi käisin ka leeris. Uskumise koha pealt ma ei ole selline, kes sooviks teisi mingisugusesse usku värvata või neid veenda, et nad peavad Jumalat uskuma. Usk minu jaoks on minu enda püha asi - midagi sellist, mida tean vaid mina ja Jumal; teistele ma ei soovi sellest enamasti midagi rääkida. Kuid kindlasti paari oma mõtet olen ma jaganud  kõigiga, kes on minult uskumise või usu teemal midagi küsinud. Nimelt, ma ei ei usu, et Jumal kõigutab jalgu pilve peal ja ütleb kellelegi, mida ta peab tegema. Siinkohal sarnaneb minu uskumus Augustinuse omale, sest tema õpetustes polnud jumal objektiivne reaalsus, vaid vaimulik kohalolek minateadvuse keerukates sügavustes. See arusaam oli Augustinusel ühine mitte ainult Platoni või Plotinosega, vaid ka budistide, hinduistide ja šamaanidega (vt Vikipeedia). Selline mõttemaailm, kus usutakse ühte ainsasse füüsilisse jumalusse, jääb pigem ekstremistlikku maailma ja on minu jaoks täiesti välistatud.
Ma usun ka sellesse, et iga inimene, kes ütleb, et ta ei usu mitte millessegi, ei tea tegelikult, et see päris nii ei ole. Iga inimene usub kindlasti millessegi, see lihtsalt on nii, sest ilma uskumiseta oleks selle inimese eksistents suure küsimärgi all - teda lihtsalt ei oleks. Ka palgamõrtsukas usub millessegi. Suure tõenäosusega mitte jumalasse, kuid kasvõi näiteks sellesse, et tema teeb inimkonnas ''puhastustööd'', selleks et teistel ''normaalsetel'' inimestel oleks hea olla. Suhteliselt relatiivseks jääb siinkohal kindlasti see, et kuidas keegi tõlgendab ''normaalsust''. Katoliku kiriku pühak A. Thomas'e õpetuste kohaselt seisneb inimese lõplik õnn tema kõrgeima omaduse ehk mõistuse kasutamises, mis kätkeb inimeses endas ja ka jumala nägemist. Kristlase jaoks võib-olla on ''normaalsus'' tolereerimine ja abistamine läbi Jumala usu ja armu aga palgamõrtsuka jaoks probleemse inimese kõrvaldamist. Seega kõik inimesed, seal hulgas nii kristlane kui ka palgamõrtsukas, usuvad alati millessegi.